Selles on armastus -
ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat,
vaid et tema on armastanud meid
ja on läkitanud oma Poja
lepitusohvriks meie pattude eest.

1. Johannese 4:10

Me teame, et armastus ei sõltu vastuarmastusest. Paljud meist on tundnud õnne joovastust ja südamevalu, mis tuleb vastamata armastusest. Paljud meist on toonud armastuse ajel ohvreid, mille eest nad ei oodanud midagi vastu, vähemalt mitte sama palavat.

See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti.

2. korintlastele 5:18

Meie lepitusametil on üks ainulaadne keerd. Kuna Jumal aitab meil lepitada oma seksuaalsust oma spirituaalsusega Jeesuse Kristus kaudu, aitame meie teistel kristlastel teha sedasama. Nõnda aitame me ka lepitada erineva seksuaalsusega inimesi.

Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu - ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt -, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.

Efeslastele 2:8

Kujutle end püüdmas välja teenida kellegi armastust. Nõnda tundsid paljud kristlased, püüdes välja teenida Jumala armastust, enne protestantlikku reformatsiooni. Nüüd kujutle end vastamas kellelegi, kes sind juba armastab. Nõnda kirjeldasid reformeeritud teoloogid meie suhet Jumalaga.

Sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud tema veres lepitusohvriks usu kaudu.

Roomlastele 3:23-25

Filmis „Dominick ja Eugene“ on vaimupuudega Dominick täielikus õuduses tunnistajaks poisi peksmisele tema enda isa poolt. Kirikus näitab ta sõrmega Jeesusele ristil ja kisendab preestrile: „Ma ei laseks kunagi seda juhtuda oma pojaga!“

Õige ümberlõikamine on südame ümberlõikamine, mis toimub vaimu, mitte kirjatähe varal.

Roomlastele 2:29

Apostel Paulus arutleb siin, kes on tõeliselt vaga inimene. Tema jaoks pole välised asjaolud sedavõrd olulised kui sisemine hoiak. Esimeses peatükis selles kirjas Rooma kirikule kirjeldab ta paganate (mittejuutide ehk ümberlõikamatute) välist olukorda, mis tuleneb nende sisemisest hoiakust. Nende ebajumalateenistus viib neid ebakõlbelisele käitumisele, milleks ta peab ka himu oma soo vastu, mille kuuluvust sinna me tänapäeval peame küsitavaks. Siis mõistab ta teises peatükis hukka usuinimesed (juudikristlased ehk ümberlõigatud), kes mõistavad kohut välise üle, samal ajal kohtumõistjatena tehes ise täpselt samu asju.

Needki ma viin oma pühale mäele
ja ma rõõmustan neid oma palvekojas,
ja nende põletus- ja tapaohvrid
on mu altari peal meelepärased;
sest mu koda nimetatakse palvekojaks
kõigile rahvastele.

Issanda, Iisraeli hajutatuid koguva Jumala ütlus:
Ma kogun tema juurde veelgi,
lisaks neile,
kes tema juurde on kogutud.

Jesaja 56:7-8

„Kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal. Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki! Issand tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind!"

Rutt 1:16-17

Sellest väljendusrikkamaid sõnu lepingu kohta kahe inimese vahel pole pühakirjas olemas. Rutt ütles need oma sugulasele Noomile, minnes kaasa, kui too naases oma sünnimaale. Ruti valmidus loobuda oma maast, kultuurist ja teoloogiast, et võtta Noomi maa, kultuur ja teoloogia enda omaks, on näide armastuse tuumast.

Aga kui see nägi, et ta ei saanud võimust tema üle, siis ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta heitles temaga.

1. Moosese raamat 32:26

Jaakob maadles öösel Jumalaga.

Lapsena oma isaga maadlemine oli tore, osalt sellepärast, et vallatu võitlemine tõi mind talle lähemale. Maadlemine sõbraga põhikoolis pani mind häbenema, kui sain erektsiooni. Kuigi ma tahtsin keskkoolis tegeleda atleetvõimlemisega, ei teinud ma seda, sest kursus nõudis maadlemist ja ma kartsin seksuaalse erutuse võimalust.

Kohtunik mõtles: "Ehk ma küll ei karda Jumalat ega häbene inimesi, ometigi, kuna see lesk mind tüütab, muretsen ma talle õiguse, et ta oma lõputu käimisega mind ära ei piinaks."

Luuka 18:4-5

Luukas jutustas selle tähendamissõna, sest me peame „ikka palvetama ega tohi tüdida“ (18:1). See pole mingi mõnus udujutt. Solvunud lesknaine nõuab õigust südametult kohtunikult. Üksnes tema väsimatus paneb kohtuniku leebuma ja talle andma õiguse, mida ta korduvalt nõuab. Jumal pole selles loos kohtunik, kuid kui on võimalik veenda kaastundeta bürokraati, siis kindlasti ka Jumalat.