Elu on mind õpetanud olema ettevaatlik, kui kuulen kedagi kõnelevat kõigi nimel. Väited, nagu „rahvas ootab”, „inimesed arvavad” „ja „kõik tahavad”, tekitavad minus kõhedust koos küsimusega, kes on see rahvas ja kui palju on inimesi, kes nõnda arvavad. Kelle nimel kõneldakse?

Demokraatia tähendab, et rohkem kui pooltel otsustajatest on õigus kõnelda ja otsustada kõigi eest. Vähemusel tuleb alluda enamusele. Ajalugu on täis kurbi kogemusi sellestki, kuidas vähemus hävitatakse või ära aetakse. Teistsugused ei kuulu ühetaoliste hulka. Inimesel ei ole hea üksi olla, kuid ühenduses on jõud, mis kas loob või hävitab. Perekond võib oma liikmeid nii arendada kui ka ahistada. Kasvatus võib muutuda kiusamiseks ja väärtuste eest võitlemine vihkamiseks. Tagajärjed on traagilised, kui küünarnukitundest saab kambavaim ja koostöö muutub massipsühhoosiks. Pean selle põhjuseks inimese jõuetusetunnet, milles juurdub vihkamine.

Miski ei mahu tuntud raamidesse; keegi rikub kokkulepitud reegleid või ületab teiste taluvuse piiri. Võimetus mõista ja ennast teise olukorda asetada tekitavad vajaduse ennast kaitsta kõige tundmatu pealetungi vastu. Inimene leiab mõne omasuguse, kellega koos hakkab võitlema nende vastu, kellest ta ei saa aru. Ühiskonna kiire areng võib terveid rahvaid ajada sallimatuse sohu. Mauride Hispaaniast sai inkvisitsiooni kodumaa ja 19. sajandi õitsev Euroopa muutus maailmasõdadest ja massimõrvadest laastatud maailmajaoks. Eestis on praegu rõõmustavalt palju arengut, kuid me ei või unustada ega alahinnata nende varjus kasvavat ohtu otsida muutuste keskel eraldatust ning leida turvatunnet tagurlikkusest. Inimese vastuvõtuvõimel on piirid, mille ületamine võib viia traagiliste tagajärgedeni.
Iga ameti pidajatel on oma naljad. Teoloogide seltskonnas räägitakse lugu kahest mehest, kellest üks on filosoof ja teine teoloog. Mille poolest nad sarnanevad? Mõlemad püüavad pimedas toas lindu, kes seal ringi lendab. Mille poolest nad erinevad? Erinevalt filosoofist väidab teoloog, et tal on lind juba käes. Nali naljaks – igasugune enesekriitiline huumor on kahtlemata hea enesetunde allikas ja võime enda üle nalja visata näitab igatahes inimese sisemist tugevust. See lugu aga kõneleb veel millestki peale teoloogide. See on mõistukõne tõest, selle leidmisest ja kuulutamisest.

Enne eraviisilisse vaidlusse või avalikku debatti astumist tasub alati meelde tuletada, et tõde ei püsi paigal ega oota kusagil üleskorjamist või kinnipüüdmist. Siiski on ajast aega leidunud inimesi ja nende ühendusi, kes tahavad olla tõe ainsad hoidjad ning kandjad. Ikka on leidunud neid, kes püüavad tõde käsutada või omaks pidada, oma tahtmist mööda kujundada ja oma eesmärkide saavutamise heaks rakendada. Sellistel inimestel on vaja tõde oma huvide kaitsmiseks ja oma vastaste ründamiseks. Tõde on nende jaoks otsekui kui tööriist või relv, mis kuulub neile ja peab neid teenima. Tundes end tõe omanikuna, võib inimene arvata, et tema elu on selgem ja lihtsam, kuid varem või hiljem jätab selline tõekäsitus hätta ning põhjustab palju pahandust ja pingeid. Tõe asemele hiilivad üsna pea kellegi isiklikud või kildkondlikud huvid.

Ükskõik kus, millega tegeldes või kuhu kuuludes ei tohi inimene minetada isiklikku vastutust ja anda ära vabadust ise enda eest otsustada. See, et keegi meie eest kõneleb ja mõtleb, võib tunduda küll väga mugav. Võib isegi näida, et oma elu ja tegude eest vastutuse kellegi teise kätte andmine on kasulik. Selline vaateviis on lühinägelik ega kanna kuigi kaugele. Iga inimene suudab oma kogukonnale midagi anda vaid siis, kui ta selgelt teab, kes ta on ja mida tahab. Ainult isiklikult kogetut on mõtet kõigile teistele kuulutada.

Julgedes kuulata seda, mis toimub meis enestes, ei karda me näha meie ümber toimuvat. Sellisest enesekindlusest lähtub võime olla valmis osalema arutelus. Kui me ei karda, et kellegi veendumused või väited meid ohtu seavad, meie maailma kõikuma löövad või segi paiskavad, siis oleme võimelised vabalt kuulama ja vastu võtma ka seda osa tõe kogemusest, mida teistel meile pakkuda on. Meie endi maailmatunnetus saab nõnda ainult suuremaks ja täielikumaks.

Tõde ei kuulu kellelegi, kuid ilmub alati isiklikult. Tõe avaldused on alati mõne inimese nägu, mistõttu on inimese isikupära ja arvamuste surumine kõigile ühtviisi kehtivasse vormi ebainimlik ja tõevaenulik. Me vajame teiste tõekogemust sama palju, kui teised meie oma.

Armastada oma ligimest nagu iseennast suudab vaid see, kes teab, kes ta ise on, mida ta tahab. Paljud piirid maailmas ja inimeste vahel saavad selgeks iseennast ja oma piire tundma õppides. Jagatud kogemused aitavad meil mõista ennast ja saada aru üksteisest ning vaid jagades jõuame üksteisele nii lähedale, et me ei näe ümberringi ainult vaenlasi ja võistlejaid, vaid teekaaslasi, kellel on meile kõigile midagi anda. Sest erinevus rikastab.

Autor teoloog Heino Nurk
Avaldatud esmakordselt Õpetajate Lehes 29. oktoobril 2010