Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.

(Jh 1:9-10)

Need advendiaega sobivad read on Johannese evangeeliumi algusest. Teatavasti tähendab adventus ladina keeles ootust. Kui suurem osa Eesti inimesi ootab sel hooajal jõulupidu hea söögiga, kingitusi, paari puhkepäeva, siis kristlased ootavad eelkõige – Kristust. Valgust, mis valgustab iga inimest. Valgust, keda maailm ei tundnud ära, ja keda koguni omad ei võtnud vastu. Nüüd, rohkem kui 2000 aastat hiljem, küsime imestunult: miks ei võetud teda vastu, miks ei tuntud ära?

See mees, kes oli nimeks saanud Jeesus, ei erinenud tõenäoliselt väljanägemise poolest oma kaasaegsetest kaasmaalastest. Ta erines neist aga kindlasti oma käitumiselt. Käitumine on mõtlemise tulemus. Väljanägemiselt tavaline mees Jeesus mõtles ja käitus tavapäratult. Teda ei tuntud ära, aga tema ise tundis inimese ära. Ei pannud ta inimestele silte peale, et siis selle alusel otsustada, kes väärib temaga läbikäimist, kes mitte. Või veelgi enam – kes väärib elu ja armastust, kes mitte.

Ainukesed, kelle kohta temal oli karmilt öelda, olid need, kes sellise sildipanemisega tegelesid. Need, ühiskonnas lugupeetud, kes käisid oma kõrkuses, pidades end paremaks ja õigemaks teistest. Need, kes ei tapnud küll kellegi ihu, aga ometi oli nende ümber tapetute hulk. Sõnaga ja käitumisega tapetud hingede hulk. Neile ütles ta: te lubjatud hauad... (Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, sest te sarnanete lubjatud haudadega, mis väljastpoolt paistavad küll nägusad, aga seestpoolt on täis surnuluid ja kõiksugust roisku! – Mt 23:27)

Sootuks teine suhtumine aga oli tal nendesse, keda ühiskond ja vaimulikkond halvustasid, tõrjusid, patusteks pidasid. Nagu me tänapäeval ütleme: marginaliseeritutesse ja stigmatiseeritutesse. Mitte inimlik haletsus õnnetukeste suhtes ei põhjustanud tema armastust nende vastu. Lihtsalt see mees tundis nad ära. Tundis ära Jumala neis.

Miks sellest täna rääkida? Ma arvan, et advendiajal, ootuse ja lootuse ajal on hea mõtiskleda äratundmise teemadel. Ma mõtlen ka sellele, kas meie vaimulikkond tunneb ära Jumala teises inimeses? Kas tunneb ära Jumala selles, kes armastab teist inimest, aga see inimene on temaga samast soost? Kas tunneb ära selles, kelle sünnitunnistusele on kirjutatud mees, kuid kes ise sellega nõus ei ole?

Kaks aastatuhandet on möödunud sellest, kui mööda maad rändas mees, kes kuulutas armastust, andestust. Kes ütles neile, kes valmistusid kivirahega surmama abielurikkumises süüdistatud naise: "Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!" Ometi võtavad veel nüüdki need, kes end selle mehe järgijateks nimetavad, kivi ja viskavad. Kui palju lõhutud hingi ja elusid lasub kellegi hingel, teab vaid Jumal.

Suhtumine seksuaalvähemustesse on nagu lakmuspaber. Kahjuks on kirik õhutanud vihkamist lgbt-kogukonna vastu. Parimaks tunnistuseks Kristuse suhtumise erinevusest, sellest, et tema tunneb ära inimese, on fakt, et jätkuvalt on paljudel selle kogukonna liikmetel kutsumus osaleda Kirikus. Ma ootan aega, mil imestatakse, et kunagi oli maailmas selline pimedus, et sõnaühendit geikristlane peeti ketserluseks. Ootan aega, mil seda sõnaühendit tõesti enam ei ole, aga sel põhjusel, et on ju absurdne, lausa naljakas liigitada: geikristlane... heterokristlane... transkristlane... Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Gl 3:28.

_{Foto: David M. Goehring}