Selgus, et kirja oli kirjutanud üks linnas elav vanaproua, keda kõik postkontori töötajad tundsid. Tal ei olnud enda jaoks mingeid soove. Ta väitis, et oma pensionist elas ta üsna hästi ära. Proua oli aga mures naabripere pärast, kus isa oli kaotanud töö ja ema mitme väikese lapsega kodus. Proua kartis, et selle pere pühad võivad tulla väga kurvad. Oma nõutuses pöördus ta jõuluvana poole, küsides paari tuhande krooni suurust summat, millega teha naabripere pühi rõõmsamaks. Tema kaastunne nakatas ka postkontori töötajaid. Nad tegid oma majas korjanduse ja said kokku küsitust vaid paarisaja krooni võrra väiksema summa ning läkitasid selle kirja kirjutanud vanaprouale. Päeva pärast saabus postkontorisse jälle sama käekirjaga jõuluvanale adresseeritud kiri. Proual ei olnud rohkem soove. Ta tänas jõuluvana ja teatas talle, et saadud raha eest tegi ta naabrilastele kõik vajaliku ja pühad nende peres olid tõesti kenad. Ühtlasi mainis ta, et kuigi häbematud postkontori tegelased olid paarsada krooni tema ümbrikust ära varastanud, ei olnud ta neile pahane, vaid jättis selle võtjate südametunnistusele. Tema sai puuduva rahatagi kõik korraldatud.

 

Pole kuigi raske osutada inimestele, keda oma elu vajakajäämiste eest vastutavaks peetakse. Kuigi see teadmine midagi ei muuda, annab see ilmselt siiski teatud kergendust. Teame vähemalt, et mitte ainult me ise pole süüdi kõiges, mis meil viltu veab ja puudu jääb. Hoopis raskem on ära tunda neid, keda võiksime hea eest oma elus tunnustada. Nagu jõuluvana, kes meid ainult korra aastas külastab, pole raske paluda ja vahel ka tänada Jumalat, keda me oma ihusilmaga ei näe. Hoopis raskem on aga tunnustada inimesi, kelle abil Jumal meie eest hoolt kannab. Neile saab tänu asemel sageli osaks hoopis hukkamõist ja halvakspanu. Nii juhtus juba siis, kui sündis laps, kelle pere jaoks Petlemma võõrastemajades polnud vaba tuba. Igas majas oli küllalt tegemist ilma selle pisut kahtlase noorpaarita, kes viimaseid päevi lapseootel pruudiga olid paljude arvates vastutustundetult läinud oma kodust kaugele. Mis iganes neid selleks sundis, kindlam oli neid oma kodust ohutus kauguses hoida.

 

Erinevalt inimestest jagab Jumal oma tunnustust meile aga juba siis, kui me pole veel midagi korda saatnud. Ta tunnistab meid ristimises oma lasteks, kellest tal on hea meel. Sellest oleneb meie elus tohutult palju, tegelikult kõik. Öeldakse, et inimesena on meil võimalik saada vaid selliseks, nagu meid keegi usub olevat võimeline saama. Ma ei tea ühtki inimest, kes oleks kunagi öelnud, et talle on antud liiga palju võimalusi või ülearu tunnustatud ja innustatud. Nii eelnev kui järgnev tunnustus avab taevad üle meie elu ning annab edasi minekuks vajaliku kindluse ja väe, nagu selle sai Jeesus ristimisel tuvina tema peale laskunud Jumala Vaimuga, kui hääl taevast ütles: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!»

 

Lühendatult ajalehest „Eesti Kirik“ nr. 3, 16. jaanuar 2008