Kõne Geikristlaste Kogu jõulujumalateenistusel X-baaris

Heino Nurk: "Meie arusaamist elust ning sellest, kuidas me seda väljendame ja sellest lähtudes elame, on kuulutatud rohkem kui mõned korrad kas täiesti ekslikuks või koguni kuritegelikuks. Paraku see, mida need inimesed meile asemele pakuvad, ei aita meid edasi sealt, kus me oleme. Need tiivad, mida pakutakse, ei kõlba korralikuks lennuks. Kui me proovime neid kasutada, potsatame kohe tagasi maha ja võime isegi haiget saada või oma elust ilma jääda."

Kuula jõulukõne salvestust 

Foto:  Tanel Meos, Delfi

Foto: Tanel Meos, Delfi

Heino Nurk

Kõne Geikristlaste Kogu jõulujumalateenistusel
2010-12-11

 
Millegipärast meenus tänavu mulle oma lapsepõlve jõuludele mõeldes lugu sellest, kuidas ma elus esimest korda üritasin joonistada ingleid. Möödunud sajandi kuuekümnendate aastate keskpaigas ei olnud eriti lihtne leida pilte neist taevastest sõnumitoojatest. Üht jõululaulu kuulates tekkis mul aga tahtmine midagi neist teada saada ja ma küsisin seda vanematelt ning loodetavasti targematelt inimestelt. Mulle öeldi, et inglid on ilusad ning helevalged ja et neil on ka tiivad. Püüdsin seda teavet visualiseerida ja joonistasin paberile üsna tõetruu kujutise kanadest. Sellistest, nagu olin neid näinud naabri aias ringi askeldamas. Need olid ainsad tiibadega helevalged olendid, keda ma oma lühikese elu jooksul olin oma silmaga näinud.
 
Minu pettumus oli suur, kui seda pilti täiskasvanud inimestele uhkelt näitama tõtates selgus, et olin midagi teinud väga valesti. Nad hakkasid naerma ja püüdsid mulle selgeks teha, et olen rängalt eksinud. Need polevatki inglid, vaid kanad. Ometigi ei suutnud keegi neist täiskasvanutest mulle selgitada, milline siis üks ingel peaks pildil olema. Nii ma ei saanudki teada, mida ma olin valesti teinud, kuni üks tädi tõi mulle ilusa eestiaegse piltpostkaardi kuldsete kiharate ja minikleidiga punnpõsksest tüdrukust, keda naabriplikast eristas ainult see, et tal oli selja küljes kaks tiivaköksi. Mul oli raske uskuda, et sellistega üldse on võimalik õhku tõusta, sest palju suuremate tiibadega kõrvalmaja kanadelgi tundus olevat lendamisel tõsiseid raskusi.
See lugu oleks mul võib-olla üsna ruttu ununenud, kui minust vanemad inimesed poleks seda korduvalt veel aastaid hiljemgi meelde tuletanud. Mäletan, kuidas alati siis tundsin, kuidas ma tahaksin kas ise nähtamatuks muutuda või need rääkijad tummadeks teha. Ma ei olnud kaugel sellest, et kutsuda appi ingleid, kes mind või minu häbistajaid sellest paigast teadmata kaugusse lennutaksid. Aga nagu juba ütlesin, kahtlesin ma sügavalt nende lapsolendite lennuvõimes ja seetõttu ma neid oma tahtmistega ei tülitanud.
 
Teatav piinlikkusetunne tolle vahejuhtumi pärast kestis seni, kuni taipasin: ma olin juba viieaastaselt postmodernistlik mõtleja! Ma ei olnud teinud ju midagi muud kui tõlgendanud kuuldut oma kontekstist ja kogemusest lähtuvalt.
 
Päris kindlasti pole see ainus kord ei minu ega paljude teiste inimeste elus, kui oma mõtete ja tunnete pärast keegi on meid pannud häbi tundma. Meie arusaamist elust ning sellest, kuidas me seda väljendame ja sellest lähtudes elame, on kuulutatud rohkem kui mõned korrad kas täiesti ekslikuks või koguni kuritegelikuks. Paraku see, mida need inimesed meile asemele pakuvad, ei aita meid edasi sealt, kus me oleme. Need tiivad, mida pakutakse, ei kõlba korralikuks lennuks. Kui me proovime neid kasutada, potsatame kohe tagasi maha ja võime isegi haiget saada või oma elust ilma jääda.
 
Paraku ei takista meie ebaedu ei heauskseid aidata soovijaid ega ka õelaid häbistajaid oma pakkumisi kordamast. Tundub, et nad seda tehes on hirmul, et kui midagi maailmas toimub nende harjumustest ja arusaamistest erinevalt, võib kogu maailm neile rusudena peale langeda ja nende õhkõrna tõe ning selle tunnetuse koos nende endiga hävitada.
 
Seepärast julgen ma alati soovitada ikkagi kuulata ja usaldada eelkõige seda, mis toimub meis enestes. See võib seada meid silmitsi suurte küsimustega ja põhjustada palju pingeid. Seda tehes ei pruugi me alati inimestele meeldida. Armastada oma ligimest nagu iseennast suudab aga vaid see, kes teab, kes ta ise on,  ja julgeb tunnistada, mida ta tahab. Tõde ei kuulu meist kellelegi ainuisikuliselt, kuid ilmub alati isiklikult. Tõe avaldused on alati ühe inimese nägu.
 
Sellest kõneleb meile jõululugu, mis on lugu ülima tõe ja armastuse ilmumisest inimeste maailma inimese kujul: Maarja pojana Petlemma linnas. Ta ei nõua meilt kellegi teise veendumuste, eelduste või harjumuste järgi elamist, vaid saab meie sarnaseks, et me võiksime elada tões, mis teeb meid vabaks. See võib kohutada, sest see ei pruugi olla kerge.
 
"Ärge kartke!“ ütles jõuluööl ingel karjastele. „Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.“  Tänu temale võime meiegi koos taevavägedega laulda: "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!"