John Vikström, 16.11.2010

 

Raadiokõne Yle Arenas

 

„Õnnistage ja ärge needke!“ need Piibli sõnad (Roomlastele 12:14) olid minu Iseseisvuspäeva jutluse pealkirjaks, kui Soome Vabariik sai 80aastaseks. Mingis ajalehes nimetati seda jutlust pensionile siirduva peapiiskopi testamendiks soome rahvale. Seda jutlust ette valmistades ei olnud mul küll nii suurejoonelist nägemust, kuid hiljem mõtlesin: miks mitte?

 

Jutluses ütlesin muuhulgas nõnda:

„Eelmised põlvkonnad siin maal on olnud õnnistuse rahvas. Kevadel on palutud Jumala õnnistust külvatud põldudele. Sügisel on joonistatud rist – õnnistuse märk – viljasalvedele ja siis tänatud Jumalat tema andide eest. Pereemal on olnud kombeks joonistada sama märk taignale meenutamaks, et leib on laenuks Jumalalt. „Väikeses Katekismuses“ kutsutakse üles igal hommikul ja õhtul õnnistama end püha ristimärgiga. Päev kõigi oma toimetustega kulges õnnistusest õnnistusse ja samuti ka öine puhkus - ja nii kogu elu ristimise ristimärgist kuni selle ristini, mis joonistatakse puusärgile. Õnnistuse ring. Õnnistuse rahvas.

 

Õnnistage ja ärge needke! Kas meie rahvas on ka tulevikus õnnistuse rahvas, rahvas, kes palub Jumalalt õnnistust, rahvas, kes õnnistab Jumalat tema heade andide eest, rahvas, kelle liikmed õnnistavad üksteist, rahvas, kes ei lõhu õnnistuse ringi?“

 

Nii ma kõnelesin. Ladinakeelne õnnistust tähistav sõna benedictio tähendab hea kõnelemist teise kohta. Needmine on kurja kõnelemine.

 

Igas kultuuris on erinevuse talumine raske. On rühmi, mille kohta kõneldakse head, on neid, kelle kohta kõneldakse kurja. On neid, keda õnnistatakse ja neid, keda neetakse. Ja neid, kellest vaikitakse. Kõikide olukord on ühesugune, ainult põhjused vahetuvad.

 

Selles kultuuris, kus Jeesus Naatsaretlane üles astus, mõõdeti inimesi nende rituaalse puhtuse järgi. Templis olid selle jaoks eesõued. Oli meeste eesõu, sellest kaugemale jäi vähem puhtamaks peetud naiste eesõu, ja sellest veelgi kaugemale roojaste muulaste eesõu. Vaga mees tänas hommikupalves Jumalat selle eest, et ta ei olnud naine ega ori ega ka mitte muulane. Oli haigusi, mida peeti eriti roojasteks. Pidalitõbised pidid hõikama „Roojane, roojane, roojane,“ et keegi kogemata ei tuleks liiga lähedale ega roojastuks, mitte ainult ihulikult, vaid ka vaimulikult.

 

Seda tõrjuvat eristamiskultuuri üritas Jeesus lammutada kuni selle alusteni. Alaväärtuslikud, roojased, neetud tõi ta õnnistuse ringi. Ta õnnistas lapsi, rääkis naistega, käis patuste kodudes, parandas pidalitõbised ja seadis põlatud samaarlase halastuse eeskujuks.

 

Seda revolutsioonilist sõnumit tõlgendas apostel hiljem nõnda: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. (Galaatlastele 3:28) „Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed… (Efeslastele 2:19) Sama rahvas, sama õnnistuse ring.

 

Aga meie? Kui inklusiivne on olnud meie kultuur? Kui kaua tuli oodata sulaspoistel ja teenijatüdrukutel võrdväärset seisust? Ning naistel? Ning romadel, mustlastel? Sisserändajatel? Seksuaalvähemustel? Kas nad kõik on mahtunud meie vaatevälja ja olnud inimeste meeltes, kui möödunud aegadel on lauldud koraali: „Oh Issand, õnnista Soome rahvast“?

 

Viimastel päevadel on meie maal ja meie kirikus vaadeldud sel taustal seksuaalvähemusi. Juba see, et neid on kasutatud neil päevil nuppudena mitmesugustes mängudes, kõneleb üsna palju.

 

Mida oleks öelnud ja teinud neil päevil Jeesus? Paavst Benedictus XVI – benedictus, seega õnnistatud – avaldas mõne aasta eest raamatu „Jeesus Naatsaretlane“. Selles raamatus on paar lauset, mida olen viimastel päevadel meenutanud ja mille üle mõtisklenud. Paavst kirjutab: „Mõte, et Jumal on loonud iga üksiku inimese, kuulub Piibli inimesepilti. Iga inimene on tema ise ja sellisena Jumala tahteavaldus.“ (lk 150)

 

Ühinen südamest nende paavsti sõnadega ja toetudes neile sõnadele tahan nüüd öelda igale noorele, kel on homoseksuaalne sättumus:

 

Sinagi oled Jumala loodud sellisena nagu oled. 1970ndateni peeti sinu seksuaalset sättumust kuritegudele juhtivaks kalduvuseks. 80ndateni peeti seda haiguseks. Nüüd me mõistame paremini, milles on asi, ka kirikus. Ka mina. Sa ei ole kurjategija, ei ole haige, ei ole patune. Sa kuulud õnnistuse mitte needuse ringi.

 

Jumal õnnistagu sind. Jumal õnnistagu sinu igatsust armastuse järele, teise inimese läheduse ja soojuse järele. Sindki puudutavad paljud Piiblis olevad õnnistussoovid – nagu ka heterotele ja homodele suunatud hoiatused seksuaalse lodevuse eest.

Kui sa leiad elukaaslase, soovin, et teie liidule on selleks ajaks loodud niisugused juriidilised raamid, mis on igatpidi võrdväärsed mehe ja naise abieluga. Kaks erinevat liitu, kaks armastuse erinevat suundumust, kuid sama ustavus ja sama õnnistus, kõikidest kordadest sõltumata. Erinevus ei tähenda siingi ebavõrdsust.

 

Soovin ka, et mitte ainult meie seadusandlus, vaid ka meie meel ja keel saaksid puhtaks tänaseni kestvast ebavõrdsest kohtlemisest ja tõrjumisest – et homo poleks enam sõimusõna.

 

Siis saab tõeks see, mis Jeesus enda sõnade järgi on „kaalukam osa Seadusest“, nimelt õiglus, halastus ja ustavus. (Matteuse 23:23). Siis liigume edasi ja jõuame tagasi selle juurde, mis on ristiusus algupärane ja tõene – Jeesuse poolt tõeks elatud armastusse ja inimlikkusse.

 

John Vikström

Tõlkija: Heino Nurk